noorsoojuttt.

, ,Pagana kell no!'' kostub pomin sellest kiitsakast voodist milles magab Anett. Peenike kondine käsi sirutub teki alt ja kobab öökapil. Äratuskella kätte saanud peksab ta seda kuni see vait jääb. Kõigepealt kukuvad voodist alla jalad, siis vajub ülejäänud keha järgi. Ohates loivab see küürus 183 cm pikkune meeletult peenike kogu vannituppa. Vaadates peeglisse on neiul põhjust meenutada eelmist õhtut. Ta oli istunud enda kolme parima sõbraga terve õhtu verandal. Ta kutsus neid kolmeks fantastiliseks M’iks - Märt, Mart ja Mari.

Ta käis dušši all ja pesi hambad. Ta haaras riiulilt fööni ja juukselaki ning sammus nüüdseks juba virksalt oma tuppa tagasi. Kell oli 6.57 . Koolini oli veel aega. Ta föönitas juuksed ja tegi laki abil soengu. Anettil on väga ilusad kastanipruuni pikad juuksed. Ta sätib selga tumesinised ülikitsad teksad, lohvaka musta sviitri ja selle alla punase piisava dekolteega särgi. Tulemusega rahul olles pakkis ta õpikud.

Ta hakkas juba toast välja sammuma kui avastas, jälle oli midagi puudu. Sokid! Ta unustas alati midagi. Lipates haaras ta sokid ja ruttas toa uksest välja. Trepist alla lipates nägi ta köögis ema. ,,Hommik!’’, sõnas ta. Vastuseks noogutuse saanud pani ta veekeetja tööle. Külmkapist haaras ta kohukese ja kaks muna. Munad praetud istus ta lauda. Kell oli 7.15. Söömiseks oli tal veel 20 minutit.

Hommikusöök kõhus jalutas ta esikusse, kontrollis soengu üle ning tõmbas jalga kontsaga saapad ja selga pani musta väikse mantli. Pilk peeglisse, emale ’headaega’ ja minekut. Tänaval sättis ta kõrvaklapid kõrva ja lemmiklaulu mängima. Ta oli 15 minutiga koolis.

Garderoobis riided ära pannud ja saapad papude vastu vahetanud kõndis ta treppidest üles. Oma klassi inimeste juurde jõudnud nägi ta masendunud nägusid. Ta ei mõistnud milles asi on. Ta sammus oma klassiõe, Kaidi juurde ja küsis: ,,Kaidi, miks kõik nii mornid on?’’ Kaidi aga vihastas ja nähvas: ,,Ma ei saa sinust aru, ta oli ise sinu parim sõbranna ja sa mängid nagu kõik oleks korras!’’ Kaidi marssis minema jättes Anetti imestunult selja taha. Mis on juhtunud? Mõtles anett endamisi. Alles eile oli olnud kõik normaalne. Ta pani tähele Mari puudumist. Midagi on tõesti valesti. Mari on ju alati koolis. Ta püüdis talle helistada kuid ta telefon oli välja lülitatud.

Kui tunnikell helises astus ta teiste õpilastega klassi. Alles siis jõudis talle kohale mida Kaidi talle öelnud oli. Mari! Temaga oli tõesti midagi valesti. Koos ajaloo õpetajaga astus klassi ka klassijuhataja. ,,Kallid õpilased! Palun üritage konsentreeruda õppetööle ja mitte mõelda sellele mis juhtus teie kalli klassiõega. Me korraldame neljanda vahetunni ajal leinaseisaku teisel korrusel. Palun olge kohal!’’, rääkis ta. Kui õpetaja hakkas klassist lahkuma jooksis Anett talle järgi ja oli täiesti närvis. ,,Mis toimub? Miks Marit pole? Palun rääkige!’’ Õpetaja vaatas Anetile otsa ja oli ülimas hämmingus: ,,Kas sa siis tõesti ei tea?’’ ,,Ei. Milles asi on?’’ ,,Oh kallis Anett!’’, hüüatas õpetaja ja kallistas neiut kõvasti, ,,Mari, ta..’’ ,,Mis temaga on?’’, kiskus Anett end eemale pisarad silmis. ,,Ta suri eile öösel, haiglas vingumürgitusse. Ta oli üksi saunas, mis põlema süttis.’’ ,,Ei, ei see ei saa.. See ei saa tõsi olla!’’, karjus Anett koolimaja koridoris. Ta kaunist nägu katsid pisarad. Südamest nuttes taganes ta, kuni jõudis seinani mida puudutades ta põrandale istuma langes. ,,Anett, ma arvan, et sul oleks targem koju minna. Matused on järgmise nädala teisipäeval’’, lausus õpetaja rahulikult. Mida? See ei saa ometi ju tõsi olla! Oh kallis Mari! Anett oli täielikus paanikas.

Õpetaja saatis ta garderoobi ja siis koolis välja. Kodu poole kõndides tekitas too talvine külmus ja karskus vaid veel suuremat masendust. Pisar Anetti näol oli külm. Ta pühkis selle kindaga ja kiirendas sammu. Äkitselt kostis tema telefonil piiks. Keegi oli sõnumi saatnud. Tüdruk otsis taskust telefoni ja luges: 'Annu, sa vist juba kuulsid mis juhtus. Ma nägin kuidas sa koolimajast lahkusid. Kui sa suudad ja saad, siis palun saame õhtul kokku. Märt tuleb ka, ma usun. Ja ma mõtlen ka sinule leinaseisakul! Kallistades, Mart.'

Anett oli kolme tänavaotsa kaugusel oma majast, kui ta võttis otsuseks minna parki istuma. Istudes märkas ta lähenevat temast paar aastat vanemat poissi. Tal oli seljas vaid pusa mille kapuuts noormehel üle pea tõmmatud oli. Poiss istus Anetti kõrvale pingile. Tema lõhn jõudis neiuni. See poiss oli eriline. Anett heitis pilgu tema pealaest jalatallani. ,,Kas sul külm ei ole?’’, küsis Anett arglikult. ,,Ei, ma olen sellega harjunud,’’vastas noormees, ,,Miks sind see huvitab?’’ ,,Lihtsalt, veider on vaadata nii külma ilmaga kedagi nii,’’ sõnas Anett.

Tolle poisi hääl oli kõige kaunim heli maailmas mida ka kuulnud oli. Kuidas saab keegi nii perfektsena näida? Mõlgutas Anett salamisi mõtteid. ,,Kuku? Ma küsisin sult midagi.’’ Pani Anett tähele poissi rääkimas. ,,Ah mida? Ma olin omis mõtteis.’’ Vastas ta purinal. ,,Ma küsisin miks sa koolis pole,’’ kõlas taas see imeline madal hääl. ,,Ah, ma tulin ära kuna.. Kuna ma sain teada, et mu parim sõbranna suri eile öösel.’’ ,,Oi, anna andeks! Ma poleks osanud arvata.’’ ,,Pole hullu, kuidas sa oleksid saanudki teada. Muide, mis su nimi on?’’ ,,Kaspar. Ja sinu?’’ ,,Anett,’’ vastas Anett naeratades. Ta tundis end temaga nii vabalt. Kõik justkui ununes.

Noored jutustasid veel kaua, kuni Anett avastas mis kell on. ,,Oh jumal! Ma pean minema! Sorri! Näe siin on mu number,’’ sõnas neiu kergelt naeratades ja ulatas noormehele paberitüki millele kirjutatud ilusa käekirjaga telefoninumber. ,,Aitähh! Ma helistan sulle üsna pea. Sinuga oli väga hea juttu ajada. Tsau!’’ sõnas noormees. ,,Tsau!’’ vastas Anett ja hakkas kodu poole kõndima jättes Kaspari parki istuma. Kui ta tagasi vaatas oli poiss juba läinud. Anetti kõhus lendlesid liblikad. Kaspari ookeanikarva silmadesse võis lausa ära uppuda. Ta juuksed olid mustaks värvitud, ta oli pikk ja sale ning kandis tumedat riietust. Tal oli kombeks iga veidikese aja tagant sättida enda pikkade sõrmedega oma tukka. Tal oli kaunis, madal hääl. Anett ei teadnud siiani, kui vana ta on või kus ta elab. Koolist rääkimata. Annu oli meeletult õnnelik poisi sõnade üle, et ta nautis tüdrukuga koos olemist.

Kui Anett koju jõudis võttis ta jalatsid jalast ja peatus siis. Ta kuulis kuidas vanemad elutoas üksteise peale karjusid. Juttu oli kellestki Amandast ja isast. Ema nuttis. Isa ajas kõike tagasi. Ema tormas elutoa uksest välja ja seisatas siis. Ta märkas esiku uksel seisvat Anetti. ,,Oh sa mu kallis laps!’’ hüüatas ta ja jooksis tütre juurde ja kallistas teda tugevalt. Tahtmata hakkasid Aneti silmist taas pisarad voolama. Midagi oli väga valesti. Ta sosistas vaikselt: ,,Ema, räägi, mis juhtus?’’ ,,Su isa. Tal on teine. Me anname lahutuse sisse,’’ rääkis ema kindlal meelel. ,,MIDA?’’ karjus Anett ja tiris end emast eemale. Ta paiskus nutma. Neiu jooksis esikusse, tõmbas jalatsid jalga ja haaras mantli. Tüdruku silmaalused tõmbusid laiali läinud ripsmeduššist tumedaks. Anett jooksis tänavale ja seal edasi.

Ta jooksis kellegile otsa, kes ta enda haardesse tõmbas. Anett tõstis pea. See oli Kaspar. Tüdruk toetas oma pea poisi õlale ja lihtsalt nuttis. Noormees ei lasnud teda hetkekski lahti. ,,Vii mind kusagile rahulikku kohta. Palun! Siis räägin sulle mis juhtus,’’ lausus Anett nuuksudes. Kaspar vaid noogutas ja võttis tüdrukul käest. Anett ei pahandanud. Nad sammusid vaikides mööda tänavat ja pöörasid siis vasakule. Anett tõstis silmad ja leidis end ühe vana maja eest. ,,Ma käin siin kui mul on vaja rahu ja vaikust,’’ lausus Kaspar ja vaatas Annule silma. Tema siiras pilk oli tõene ja Anett teadis, et Kaspar ei teeks talle midagi halba.

Nad sammusid maja taha ja Kaspar aitas ta ühest purunenud aknast sisse. Maja oli seest tolmune. Kaspar võttis taas Anetil käest ja kõndis koos temaga läbi koridori mille põrand nagises. Nad jõudsid tuppa mis oli puhtam ja hubasem kui muud toad tollest majas. ,,Sa oled siin asjad päris korda seadnud,’’ lausus Anett uurides tuba.

Kaspar lasi ta käest lahti ja istus diivanile mis tegi ta raskuse all pisikese kriuksu. ,,Kas see järgi ei anna, see diivan?’’ ,,Ei, ei anna. Kui sa just siin peal vintsklema ei kuku,’’ lausus Kaspar rahulikult naeratades. Anett muigas. Ta istus poisi kõrvale, talle päris lähedale. Ta tundis end tema juures kindlalt. Ta rääkis talle kõik ära. Rääkis mis juhtus Mariga, nii palju kui ta sellest teadis. Rääkis mis oli kodus juhtunud.

Anett vaatas oma telefonil kella, see näitas 16.25. Ta otsustas veidikeseks poisi juurde jääda. Nad rääkisid jälle. Seekord õppides teineteist veidi rohkem tundma. Anett sai teada, et Kaspar oli temast kaks aastat vanem. Seitseteist. Ta käis nende kodulinna ainsas põhikoolis. Ta elas ema, suure venna, noorema õe ja kahe kassiga Anetist järgmises tänavas. Kuidas ma seda imelist poissi varem pole märganud? Mõtles Anett endamisi.

Kaspari telefon helises, ta tõusis ja astus uksest välja. Anett kuulis kuidas ta rääkis, et ta läheb kaheksaks koju. Kaspar astus uksest taas sisse. ,,Ema,’’ sõnas ta ja sellest piisas täiesti. Ta istus tagasi enda endisele kohale. Nad vaatasid üksteisele otsa. Kaspar tõmbas Aneti endale lähemale ja pani käe tema ümber. ,,Nii sobib?’’ küsis ta viisakalt. ,,Jah, vägagi,’’ vastas Anett rahulikult. Ta toetas pea poisi õlale. Nii nad seal istusid. Vaikuses, aga nii oli hea.

,,Anett?’’ ,,Jah?’’ ,,Kas ma näen sind homme?’’ ,,Kui sa seda soovid, siis võib küll ja,’’ laususid nad. ,,Ma vabanen kell kolm koolist, aga sina?’’ jätkas Kaspar vestlust. ,,Sama,’’ vastas tüdruk lühidalt. ,,Selge. Ma ootan sind pool neli pargis. Sobib?’’ ,,Perfektselt!’’ Sellele järgnes taas vaikus.

Kaspar tõusis püsti ja päris: ,,Kas sa juua soovid?’’ ,,Mullivett kui sul on.’’ ,,Ma ainult seda joongi.’’ Kaspar sammus pisikese minikülmiku juurde ja võttis sealt pudeli vett ja viskas selle Anetile. Tüdruk neelas mõned lonksud, keeras pudelile korgi peale ning vaatas siis kella. ,,Oi,ma peaks minema hakkama,’’ lausus ta. ,,Eks ta ole ja. Tahad ma saadan sind?’’küsis Kaspar istudes veel minikülmiku kõrval kapil. ,,Sobib. Aga sa ei pea kui sa ei taha,’’ sõnas Anett sõbralikult naeratades. Kaspar vaatas talle sellepeale viltu otsa. Anett naeris ja tõmbas enda mantli hõlmad kinni.

Kaspar tegi talle ukse lahti ja Anett sammus tolle akna poole koridori lõpus millest nad eelnevalt sisse olid roninud. ,,Oota, ma lähen ees.’’ Lausus Kaspar viisakalt. Ta on nii hoolitsev. Kas tema ongi poiss keda ma oodanud olen? Sesuhtes, et ma ei ole kedagi tema sarnast elusees kohanud. Anett ronis aknast välja ja Kaspar tõstis ta maapinnale. Anett imestas, et selline peenike poiss oli niivõrd tugev. Nad kõndisid Aneti kodu poole. ,,Ma peaks siit ära pöörama,’’ sõnas Kaspar vaikselt. ,,Mhm,’’ vastas tüdruk.

Nad seisid vastamisi. Nende vahel oli kõigest mõnikümmend sentimeetrit. Kaspar astus vaikselt neiu poole vaadates talle silma. ,,Tohin ma?’’ ,,Ma ei suudaks sulle seda keelata,’’ sõnas Annu siiralt. Kaspar lähenes talle ja võttis tal ümber piha kinni. Ta suudles tüdrukult hellalt suule. Anett kallistas Kasparit. Ta tundis end nii soojalt ja kindlalt. ,,Mine nüüd,’’ lausus poiss vastumeelselt. Anett taganes paar sammu ja lasi poisi käest lahti ning lehvitades lahkus ta.

Ta avastas enda telefonilt sõnumi. 'Ja ma veel arvasin, et oleme siiski midagi enamat kui sõbrad.. Ja sa murdsid oma lubadust. Märt.' Anett oli kohkunud, miks arvas Märt, et meie vahel oli midagi veel enamat kui see tugev sõprus. Ja ma ju arvasin veel, et ma meeldin Mardile, mitte talle.

Anett kõndis mööda tänavat kodu poole. Ta ei saanud sõnumis veel ühest asjast aru. Mis lubadust ta murdnud oli? Kuid siis: Oh jumal kui loll ma olin! Ma pidin ju nendega välja minema! Ah! Pagan. Anett kirjutas Märdile sõnumi vabandusega. Kuid vastuse sai ta hoopis Mardilt, et kuidas ta julges ta venna südame murda?! Anett ju ei teadnud. See oli absoluutselt ülekohtune.

Kui Anett koju jõudis polnud seal kedagi. Laualt leidis ta kirja, tema vanemad olid tööreisidel mis olid juhtunud üheaegselt olema. Neiu kõndis trepist üles ja siis omatuppa. Ta pani laual tule põlema, vahetas linnariided pidžaama vastu ning istus laua taha ja alustas õppetööga. Kui asjad tehtud käis ta pesemas ning seejärel puges voodisse.Silmad sulenud mõtles ta minuteid Kasparist, poisist kes talle päevaga südamesse oli pugenud. Ta sättis veel endale äratuse kellast mis polnud enam heas korras, tänu sellele, et Annu harrastas selle peksmist hommikuti. Ta uinus.

Hommikul ärkas ta juba heas tujus. Ta ju näeb Kasparit ka täna. Ta hüppas voodist välja ja tegi hommikused toimetused. Kui ta oli hommikusööki söömas meenus talle aga olukord Mardi ja Märdiga. Kas Kaspar ongi siis ainus kes mulle jäänud?

Aneti tuju muutus halvemaks. Ta oli äkitselt totaalselt ükskõikne. Ta tõmbas välisriided selga ja astus ukseks välja, keeras selle enda järel lukku ja seadis sammud kooli poole. Kooli jõudes nägi ta igasuguseid pilke temal. Mõned põlastavad, mõned kaasatundlikud ning mõned lihtsalt tervitavad. Ta suunas pilgu maha ja kõndis edasi.

Ta peatus, sest tema ees seisis keegi. Märt. Nad vestlesid veidi, nimelt Märt vabandas, et oli nii ettearvamatult käitunud. Nende juurde tuli ka Mart, kes lihtsalt tuli ja kallistas Annut. Pikalt. Nad läksid omadesse klassidesse. Anett naeratas. Lõpuks ometi on kõik paremuse poole minemas. Okei. Välja arvatud see vanemate asi. Kuid siiski, võibolla ongi see hea, et isa enam meiega pole. Pealegi, ta oligi palju kodunt ära ja oli meid koguaeg vast lihtsalt külastamas. Ta oli nädalaid ära, tuues ettekääneks töö poolt tulevad ärireisid. Ma ju siiski näeksin teda. Küllap ta siiski jätkab ka mulle raha üle kandmist. Võibolla see summa isegi tõuseb, noh, selle arvelt, et ta pole enam meie juures.

Aneti mõtiskluse katkestas ta klassiõde, Nettan. ,,Tund algab, sa klassi ei tahaks tulla?’’ Anett oli aknalauale istuma jäänud ja ei olnud märganud kella. Algas matemaatika. Üle jäänud päev möödus linnulennul. Tunnid oli läbi kell kolmveerand kaks. Kaks arvutiõpetust jäid ära.

Tal oli kaks tundi ja viisteist minutit aega, et minna kohtuma Kaspariga. Ta käis kiirelt kodunt läbi, vahetas riided ja korrastas end ning sõi veidi. Ta hakkas pargi poole liikuma 15.55. Sinna jõudes istus Kaspar juba seal ja nokkis närviliselt mingit paberit. ,,Tsau!’’ äratas Anett ta mõtetest. ,,Oi, tere! Ma ei märganud su tulekut.’’ ,,Pole hullu! Nüüd olen ma siin.’’ Sõnas Anett rahulikult ning sõbralikult.

Ta istus Kaspari kõrvale. Nihkus talle päris lähedale ja sõnas:,,Sa vist tahad millestki rääkida, kui ma ei eksi.’’ ,,Jah, sul on õigus. Tahan. See on minu jaoks väga tähtis. Nimelt. Sa vist juba oled aru saanud, et mul on sinu vastu tunded. Ja usu mind, nad on sügavad. Ma tahtsin teada.. Kas sina tunned minu vastu sama?’’ ,,Kaspar. Ma olen sinuga aus. Ma.. ma armastan sind! Ma pole kellegi teise vastu midagi säärast tundnud nagu ma seda tunnen sinu vastu. Anna andeks kui see sind kohutas..’’ Kaspar katkestas ta:,,Ei, ma tunnen sinu vastu sama.’’ lausus ta ning suudles Annut õrnalt.

Nad istusid jälle kaua pargis. Kell oli pool kaheksa kui Anett lausus: ,,Tule, ma tahan sind oma emale tutvustada. Lähme minu juurde!’’ ,,Ei tea kas maksab. Äkki su ema ei salli mind.’’ ,,Sallib sallib, mis sa pabistad. Lähme!’’ Ja nii nad läksidki, Aneti poole. Uksest sisse astudes nägi Anett ema ja isa koos diivanil istumas, hoides üksteise ümbert kinni. Ta jooksis ja kallistas neid. Nad olid kõik koos nii õnnelikud.

Anett sammus tagasi esikusse ja kutsus sealt Kaspari. Ta vanemad mõistsid Anetti suurepäraselt ja olid Kaspari vastu vägagi sõbralikud. Nad sõid koos õhtust ja Aneti arust oli nüüd kõik super hästi. Ta käis Mari matustel. Ta mälestab teda õnnelikkuses. Just nii nagu nad Mariga alati koos superõnnelikud olid. Annu leidis üsna pea nende sõbrakambale uue liikme, ühe tüdruku, kellest sai üsna pea Aneti parim sõbranna. Ta oli Kaspariga koos ülimalt õnnelik. Ja nii ta läks, see noorus.